Meie ideekaart

http://www.mindomo.com/edit.htm?m=8dac98e00e824df1a8cb19ecd4dbf04c#editorhttp://www.mindomo.com/edit.htm?m=8dac98e00e824df1a8cb19ecd4dbf04c#editor

Kodune ülesanne 2

Ülesanne 1:

Lugesin ja panin oma arusaamad ja saadud teadmised kirja.

1.       Teadmusjuhtimise põhikomponendid ja infrastruktuur

Teadmusjuhtimine  sisaldab kahte olulist komponenti:

o    Teadmusjuhtimise protsessid

o    Teadmusjuhtimise süsteemid

Teadmusjuhtimine  sõltub  kolmest olulisest komponendist:

o    Teadmusjuhtimise  infrastruktuur

o    Teadmusjuhtimise  mehhanismid

o    Teadmusjuhtimise  tehnoloogiad

Teadmusjuhtimise  infrastruktuur

·         Organisatsiooni kultuur (organisatsiooni liikmete käitumist ja hoiakuid mõjutav väärtuste ja hoiakute kogum. Selle moodustavad missioon, visioon ja põhiväärtused ning organisatsiooni mikrokliima ja juhtimisstiil. See on komponent, mis toetab või takistab teadmusjuhtimist )

·         Organisatsiooni struktuur -  Juhani Lemmiku järgi

1) struktuur määrab alluvussuhted ning tööjaotuse, mille kaudu määratletakse

otsustetegemise protsess ja võimusuhted;

2) struktuur on üks eesmärkide saavutamise vahend;

3) struktuuri ülesandeks on infokanalite määramine - palju suheldakse horisontaalselt, palju vertikaalselt? Tihti ei kattu infokanalid struktuuriga, sest lisaks formaalsetele suhetele on oluline roll organisatsioonis mitteformaalsetel suhetel ehk informaalsel struktuuril;

4) struktuur on aluseks töötajakesksele lähenemisele - struktuur määrab töötaja positsiooni

organisatsioonis, tema vastutuse, töösuhted, kohustused ja õigused. Nendest peaks iga

töötaja olema ise teadlik;

5) struktuuri kaudu toimub juhtimise täiustamine - iga juht peab teadma, mida tema alluvad teevad ning seeläbi leidma viise tööprotsesside efektiisemaks muutmiseks. Alluvussuhted organisatsioonis lubavad oletada struktuuri iseloomu (jäigad/paindlikud), kuid struktuuri täpsemaks kirjeldamiseks kasutatakse kolme elementi: komplekssus, formaliseeritus ja tsentraliseeritus.

·         Organisatsiooni informatsiooniline  infrastruktuur- see on andmete töötluse, säilitamise ja kommunikatsiooni tehnoloogiate ja süsteemide kogumit (andmebaasid, serverid, arvutid,

infokandjad jms) ja kõik protsessid nende töö tagamiseks. 

·         Üldised teadmised- koosnevad kasutatavast terminoloogiast ja sõnavarast,  teadmusvaldkondade tunnustamisest, kognitiivsetest mudelitest, ühistest  normidest ja väärtustest ning samuti individuaalsete teadmiste kogumist. Ekspertteadmised.

·         Füüsiline keskkond- hoonete paiknemine, tööruumide jaotus, töötajate kohtumispaigad jne (nt kohvikud jm suhtlemispaigad võivad soodustada või siis ka häirida teadmusjuhtimist)

2.       Organisatsioonikultuur, organisatsiooni struktuur, organisatsiooni infotehnoloogiline infrastruktuur, üldteadmised, füüsiline keskkond- seotud organisatsiooni eesmärkidega ja nende eesmärgiks on informatsiooni ja teadmiste jagamise parendamine, organisatsiooni toimimise parandamine informatsiooni ja teadmiste parema loomise, jagamise ja kasutamise kaudu, konkurentsieelis või kõrgetasemeline  innovatsioon.

Struktuur annab ülevaate sellest, millised rollid ja millised ülesanded on firmas erinevatel inimestel ja selle kaudu toimub ka info levimine. Kuidas on see korraldatud, mõjutab ka info levikut firmas (ülalt-alla, horisontaalselt).

Iga inimese arvamus ja teadmised omavad tähtsust firma jaoks. See, kuidas teadmust vahendatakse, kuidas suhtutakse  indiviididesse on oluline ka teadmuse juhtimiseks.

Hea on, kui on grupp, kes teeb praktilist suhtlemisalast koostööd (practical group), kes saavad regulaarselt kokku ja vahetavad mõtteid olulistel teemadel. Ei pea olema lähedal:tänapäevased kommunikatsioonivahendid lubavad seda teha ka kaugelt (skype).

Firma üldteadmised sisaldavad seal kasutatavat keelt ja sõnavara, individuaalseid teadmisi ja firmale omast spetsiifikat sisaldavaid teadmisi ja sõnavara, ühist kognitiivset pagasit ja jagatud norme.

3.       Teadmusjuhtimise protsessid ja tehnoloogiad: teadmiste omandamise protsessid ja süsteemid, teadmiste kogumise protsessid ja süsteemid, teadmiste jagamise protsessid ja süsteemid, teadmiste rakendamise protsessid ja süsteemid.

Teadmusjuhtimise programmid ja süsteemid on tavaliselt seotud organisatsiooni eesmärkidega ja nende eesmärgiks on informatsiooni ja teadmiste jagamise parendamine, organisatsiooni toimimise parandamine informatsiooni ja teadmiste parema loomise,  jagamise ja kasutamise kaudu, konkurentsieelis või kõrgetasemeline innovatsioon.

Teadmusjuhtimise protsess:

·         Vaikteadmuste ja sõnastatud teadmuste kombineerimisel tekivad uued teadmused, enamasti läbi sotsialiseerumise. Nt ajurünnak; andmete hankimine (data mining)- andmed on kogutud, aga kuidas neid analüüsida, tõlgendada (nn musta kasti avamine); klõpsuvoo analüüs jm veebist andmete hankimine; kliendisuhete juhtimine (operatiivne- mida ja kui palju ostetakse, kasutatakse; analüütiline- milline on klientide intelligentsus ja huvid, et osata neid paremini mõista ja teenindada)

·         Teadmuste kogumine- vaikteadmiste puhul on seda raske teha. Vaja on teadmused tuvastada, dokumenteerida, verbaliseerida ja jagada. Töötajatele ja ka firmast väljapoole  uute teadmuste viimine. Nt kontseptsioonikaardid,  nn jutuvestmine, kontekstil põhinev arutluskäik

·         Teadmuste jagamine- uurimustööde avaldamine, raamatute kirjutamine,presentatsioonid, suhtlemine kohvitassi juures sel teemal, suhtlemine praktiline suhtlemine gruppides, mentorluse kaudu tutvustamine, eksperdi peegeldamine  jne. Nt teadmuste repositooriumid, organisatsiooni mälu (talletised), juhtumite raportite andmebaas, parimate näidete andmebaas, häiresüsteem, ekspertide (oskuste, teadmiste) kataloog

·         Teadmuste rakendamine- teadmuse kasutamine otsuste  tegemiseks ja ülesannete suunamiseks, uute  teadmuste kasutamine protsessides, protseduurides kui tulevane kehtiv käitumisnorm. Nt ekspertsüsteem, organisatsiooni otsuste tegemise  juhtimise  süsteem

4.       Teadmusjuhtimise tehnoloogia ja haridustehnoloogia

 Tänapäeval kasutatakse palju virtuaalmeeskondi. Abiks on Web 2.0 vahendid. Et teadmusjuhtimine ka virtuaalselkujul õnnestuks,on abiks haridustehnoloogid.

5.       Teadmiste võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid

Virtuaalne kogukond: Koolielu, KLOP

Edukas virtuaalmeeskonna juht peab teadlikult keskenduma suhetekesksele juhtimisstiilile, sest IKT poolt vahendatud kommunikatsioon vähendab suhtlemise emotsionaalsust ja virtuaaltöö  on tihti pigem (liigselt) ülesandele keskendunud.

Virtuaalse meeskonna liikmele ja ka juhile osutuvad oluliseks järgmised  oskused ja omadused:

õppimisvõime, oskus teadmatusega toime tulla ja oskus üksi ning meeskonnas töötada. Vajalikud on ka virtuaalse aja juhtimise oskus, suhtevõrgustike loomine ja haldamine (networking), koostöö ja

meeskonna loomise oskus piiratud aja jooksul. Isiksuse tüüpi arvestades sobib virtuaaltöö vorm pigem introvertidele.

Juhtimisstiilidest on demokraatlik stiil kindlast eelistatum kui autokraatlik ka virtuaalses keskkonas. 

Situatiivsed teooriad näevad ette juhtimisstiili varieerimist vastavalt olukorrale. 

Leidsin selle kohta ühe salidishow, mis küll on ühte koolitust tutvustav, aga sobib hästi asja kokku võtma. Mõtted on Aldis Perensi omad, tema on selle teema ekspert.

http://www.slideshare.net/Humer150/virtuaalsete-meeskondade-juhtimine

Kodune ülesanne 2

Loe läbi ja analüüsi Moodul 2 Sissejuhatuses viidatud materjale ja koosta individuaaltööna ühe konkreetse organisatsiooni, millega oled hästi tuttav teadmusjuhtimise analüüs läbitöötatud materjalidest lähtuvalt (milliseid teadmusjuhtimise protsessid ja süsteemid eksisteerivad, milliseid tehnoloogiaid kasutatakse ja millistel eesmärkidel, mida soovitaksite muuta/täiustada jms.)

Valisin analüüsimiseks Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Selles koolis olen töötanud 5 aastat, neist kolm õppetoolijuhatajana. 

GAGis teadmusjuhtimise protsessid ja süsteemid toimivad. Teadmisi omandatakse ja kogutakse, neid jagatakse ja rakendatakse. Selleks on omad süsteemid ja protsessid.

Teadmiste omandamiseks on õppetoolide ja teiste  erinevate huvigruppide (tervisenõukogu, kriisikomisjon, juhtkond, hoolekogu, vanematekogu, vilistlaskogu jne) koosolekud, ka ajurünnakud ühe või teise probleemi lahendamiseks või uue idee leidmiseks. 

Kogutakse andmeid lastelt ja vanematelt (küsitlused, arenguvestlused, katsete tulemused) ja neid andmeid talletatakse, analüüsitakse,nende abil luuakse uusi teadmisi. Teadmisi hoitakse kaustades arhiivis, kooli muuseumis, dokumendimappides, Intranetis.

Teadmisi jagatakse moodulkoosolekutel (seal esinevad koolidirektor, hoolekoguesimees, aga ka mõni ekspert). Teadmisi jagatakse sisekoolitustel aga ka väljastpoolt tellitud koolitajate abil. Uute dokumentidega tutvutakse Intranetis.

Teadmisi rakendatakse uute dokumentide, uute ideedeelluviimiseks, uue arengukava väljatöötamiseks, uute õpetamist ja õppimist puudutavate materjalide loomiseks. 

Kasutatakse ka virtuaalset teadmusjuhtimist: teadmiste omandamine, loomine, jagamine ja rakendamine toimub mõnedes õppetoolides osaliselt skype vahendusel, dokumente luuakse kasutades nt googledocsi ühistöövahendeid.

Puudusi on kohati infolevimises ja see puudutab ka teadmiste levitamist- jagamist. Mõnel juhul ei jõua  vajalikud uued teadmused kohe nendeni, kelleni vaja (teadmusjuhtimise viga). Kohati on ka probleemiks teadmiste omandamine, sest töötajad pole piisavalt huvitatud kaasa mõtlema ja uute teadmuste loomine on seetõttu aeganõudev ja loodu juhtidekeskne (sageli põhjusel, et tavaõpetaja pole soovinud-jaksanud-viitsinud kaasa mõelda).

Kodune ülesanne 1

Ülesanne 1:

Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjektid ja analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:

1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus

Mõiste võeti kasutusele Karl Wiigi poolt 1980-ndate teisel poolel.

Mõistele lähenetakse erinevalt ja definitsioone on palju.

Mulle sobib tänapäeva silmas pidades kõige enam Nonaka ja Takeuchi (1995) definistsioon. So teadmistepõhise organisatsiooni võime kohanduda muutuvale keskkonnale luues  uut teadmust, seda organisatsiooni liikmetega efektiivselt jagades ning rakendades seda organisatsiooni edukaks toimimiseks. Ehk siis teadmusjuhtimine kui strateegia, et olla innovatiivne ja keskkonnamuutustele kiirelt reageerida.

Info- ja teadmusjuhtimine erinevad selle poolest, et teadmusjuhtimise puhul on tekkivad teadmised ja teadmus mitte pelgalt infovahendamine.

Tehnoloogia on tänapäeval eduka teadmusjuhtimisele suureks abiks.

Teadmusjuhtimise puhul on oluline mitte ise pidevalt jalgratast leiutada, vaid informatsiooni kogudes ja talletades (teadmisi kogudes) selle baasi abil (analüüsides, infot töödeldes) edasi areneda ja uusi innovatiivseid lahendusi leida ning seeläbi organisatsiooni arendada.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Hedlund (1994) leiab, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni 

teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, ülekandmise, rakendamise ja kaitsmise protsesse.

Harry Scarborough jt (1999) defineerivad teadmusjuhtimist kui protsessi või praktilist 

tegevust teadmiste loomiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks organisatsiooni 

õppimise ja tegevuse tõhustamiseks.

Roots jt. (2008) käsitlevad teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse 

protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on 

teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises 

on oluline erinevate struktuuriüksuste, indiviidide haaratus nii vertikaalsesses kui 

horisontaalsesse teadmusvahetuse protsessidesse organisatsioonis.

Prusak (2001) märgib, et  teadmusjuhtimine ei ole ärikonsultantide väljamõeldis, vaid  praktiline vajadus vastukaaluks  olulistele sotsiaalsetele ja majanduslikele trendidele, milleks on globaliseerumine, 

arvutitehnoloogia kiire areng ja suundumine teadmistepõhistele organisatsioonide, milles 

informatsiooni ja teadmisi/teadmust käsitletakse kui organisatsiooni olulisemat ressurssi selle 

efektiivsuse ja konkurentsivõime tagamiseks.

1996  ja 1997.aastal olid kõige olulisemateks  publikatsioonideks, mis mõjutasid 

teadmusjuhtimise arengut:

Thomas A. Stewart’i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart 1993, 1995), ja

Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi  (1995) raamat The Knowledge Creating 

Company.

Nonaka ja Takeuchi (1995) defineerivad teadmistepõhist organisatsiooni tema võime kaudu 

kohanduda muutuvale keskkonnale luues  uut teadmust, seda organisatsiooni liikmetega 

efektiivselt jagades ning rakendades seda organisatsiooni edukaks toimimiseks. Seega võib 

teadmusjuhtimist vaadelda kui  strateegiat, mis võimaldab luua tingimused teadmuse 

tõhusaks loomiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis. Nonaka (1991) leiab, et 

teadmistepõhise firma peamine eesmärk on pidev innovatsioon ning teadmusjuhtimine 

võimaldab organisatsioonil püsida ja vastata kiirelt muutuva keskkonna väljakutsetele.

Teadmusjuhtimise arenguetapid ja sellele iseloomulikud tunnused

Eristatakse kolme selgelt eristunud teadmusjuhtimise arenguetappi. Igal etapil on erinevad 

rõhuasetused.

 I arenguetapp oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid 

suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust 

organisatsioonide edukaks toimetulekuks. 

Arvati, et kui erinevad üksused jagaksid teadmisi oleks võimalik hoiduda nn „jalgratta 

leiutamisest“, tulla edukalt toime konkurentidega ja saada rohkem kasumit. Leiti, et 

intranetti saab edukalt kasutada organisatsioonisiseste teadmiste jagamiseks ja 

peamiseks eesmärgiks oli tehnoloogia kasutamine teadmiste jagamise 

soodustamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja 

„kogetud õppetunnid“ (lessons learned).

 II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. 

Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja 

„vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta 

firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, 

arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist. Oluliseks märksõnaks kujunesid ka „praktikakogukonnad“ (communities of practice). Praktikakogukonnad 

on Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) poolt defineeritud kui inimeste grupid, 

kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.

 III arenguetapil tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud 

infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. 

Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja 

teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda 

tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja 

taksonoomiad.

Teadmusjuhtimise teoreetikud leiavad, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise  IV 

arenguetapist. Sellel etapil on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise 

informatsiooni ja teadmiste olulisust. 

Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel.

Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega:

 Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli

 Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises

 Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas

Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise  infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga, jne.

Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja  juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja  –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks (Raamatukogusõnastik.  http://www.nlib.ee/standardimine-2/index.php?id=11483).

Infojuhtimise olulisteks koostisosadeks peetakse infovajaduse väljaselgitamist, info hankimist erinevatest allikatest, info organiseerimist ja säilitamist kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks, infotoodete ja  –teenuste  arendamist, mis toetavad otsuste vastuvõtmist, keskkonnaseiret, informatsiooni edastamist infovajajaile ja informatsioonieesmärgipärast kasutamist. Info hankimise, säilitamise, edastamise ja kasutamise  kaardistamiseks ja analüüsimiseks viiakse organisatsioonides läbi infoaudit. Infoaudit selgitab välja, kas 

organisatsiooni  missiooni ja  eesmärkide täitmiseks vajalik infotegevuse korraldus ja auditi 

käigus saadud andmed on vastavuses (Orna, 2004).

Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus.  Kui informatsiooni on 

võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud 

inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda, mis on vajalik organisatsioonide 

edukaks toimimiseks.  Seega võimaldab teadmusjuhtimise strateegia vajalikel teadmistel 

jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavatele inimestele.

Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos - info- ja teadmusjuhtimine - sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste tekkimist näitab hästi teadmiste püramiid. Selles on osadeks

andmed (Data), informatsioon (Information), teadmised (Knowledge) ja teadmus/tarkus (Wisdom)

Samas ei pea paljud seda püramiidi heaks, sest jääb mulje, et erinevad osad on teadmuse tekke juures erineva kaaluga. Tegelikult on kõik tasandid väga olulised.

Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Informatsiooni hankimine sisaldab informatsiooni otsimist kõigist kättesaadavatest infoallikatest ja -kanalitest.

Infootsing on see osa informatsiooni hankimisest, mille puhul kasutatakse abivahendina arvutit. Võib öelda, et infootsing moodustab ühe osa informatsiooni hankimisest. Selline otsing on seotud andmebaasidega ja sinna sisestatud teabega (nt viited, faktid, tekstid, pildid, helikujundid) ja seda teavet otsitakse kasutamise eesmärgil.

Wilson defineerib infokäitumist järgnevalt: "infoallikate ja -kanalitega seotud käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui passiivset informatsiooni otsimist ja kasutamist. Seega sisaldab see nii vahetut suhtlust kui passiivset informatsiooni vastuvõttu, nt reklaami jälgimist telekanalist, ilma igasuguse kavatsuseta sellele informatsioonile vastavalt tegutseda" (Case, 2002).

Informatsiooni hankimine ja kasutamine on seotud kõigi eluvaldkondadega ning on inimese käitumise tavapärane osa. Info hankimine võib olla igapäevane tegevus nagu:

• ajalehe lugemine,
• raadio kuulamine,
• televiisori vaatamine,
• aastaarvude otsimine teatmeteosest,
• googeldamine
• nõu küsimine kolleegidelt ja sõpradelt võtmaks vastu otsuseid või lahendamaks probleeme.

Informatsiooni hankimine ja otsing on olnud alati olulise tähtsusega, kuid kaasaegses ühiskonnas, mida tavatsetakse nimetada infoühiskonnaks, teabeühiskonnaks või teadmistepõhiseks ühiskonnaks, on see lausa vältimatu. Kaasaegse ühiskonna liikmed peavad olema võimelised infot hankima ja relevantset informatsiooni tõhusalt kasutama, et tulla toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises infokeskkonnas.

Informatsiooni hulga tohutut kasvu on põhjustanud oluliselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kiire areng: paljud muutused on seotud arvutite võimaluste suurenemisega säilitada tohutuid andmehulki, töödelda neid kiirelt ja teha need kasutajatele telekommunikatsioonivõrkude vahendusel kättesaadavaks.

Varastes infootsisüsteemides oli infootsing väga keerukas ja aeganõudev protsess, mis vajas spetsiaalsete infootsikeelte tundmist ja põhjalikke teadmisi otsingutehnikast.

Graafilised kasutajaliidesed, klient-server tehnoloogia, Interneti ja veebi kiire areng1990ndatel aastatel on põhjalikult muutnud informatsiooni loomise, säilitamise ja otsingu protsessi. Juba ammu pole otsingu objektiks ainult tekst, vaid samuti pildid, graafika, heli- ja videoobjektid. Informatsioon võib olla struktureeritud otsinguks või lehitsemiseks. Digitaalse informatsiooni otsinguga tegelevad inimesed pidevalt oma igapäevaelus (Rowley, 1996).  Informatsiooni hankimise, otsingu ja kasutamise alased uuringud on infoteaduse peamisi uurimisvaldkondi. Tampere Ülikooli infoteaduste osakonna professorid Kalervo Järvelin jaPertti Vakkari (1993) on nimetanud kogu infoteadust teadmiste hankimise teaduseks. Kuigi infovajadust, hankimist, otsingut ja kasutamist analüüsivad teatud määral ka teised teadused (kommunikatsiooniteadused, kasvatusteadused, psühholoogia, jt) tehakse peamised uuringud siiski infoteaduse valdkonnas (Virkus, 2003).

Ülesanne 2:

Lugesin läbi artikli  Miller, F. J. (2002). I = 0 (Information has no intrinsic meaning). Information Research, 8 (1), paper no. 140 [Available at http://informationr.net/ir/8-1/paper140.html

2. Analüüsi eelpoolnimetatud artikleid järgnevatest kriteeriumitest
lähtuvalt:

• Millised on artikli peamised seisukohad?
• Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
• Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?
• Millised on peamised järeldused, soovitused?
• Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?

Mida sain artiklist teada, kuidas sain aru autori mõtetest?

Inimesed arvavad, et kõik, mida nad ütlevad omavad  tähendust. Tegelikult ei pruugi see, mida öeldakse sama tähendust omada sellele, kellele öeldi. 

Info jagamisele kulutatakse palju raha, aga sageli ei ole aga info kvantiteet ja kvaliteet kooskõlas. 

Tänapäeval on jõutud selleni, et arusaamine ümbritsevast infohulgast on jõudnud kohani, kus võib tulla uus läbimurre või siis on jõutud punktini, kus infoajastu on kahjustamas inimkonna arengut.

Varem suheldi otse ja kohe oli näha, kas väljaöeldu jõudis ka kuulajale nii nagu mõeldud kohale. Tänapäeval on tänu tehnoloogia arengule võimalus edastada oma sõnumeid ka väga kaugel olevatele inimestele, samas puudub kindlus, et teadet interpreteeritakse samamoodi kui mõeldi.

Karl-Erik Sveiby (1997) on öelnud, et informatsioon omab vähest väärtust. Kuigi paljud ettevõtted ja valitsused annavad informatsioonile väga suure väärtuse. Tegelikult pole väärtus mitte salvestatud informatsioon, vaid sellest saadud teadmus.

Informatsioon ise on staatiline ja asetseb arvutiekraanil, raamatus, ajakirjas, televiisoris. Elu ehk tähenduse annab sellele inimene. Identne informatsioon, mida korraga loevadvõi kuulevad mitu inimest üheaegselt,  ei oma neile sama tähendust. Tähendust  mõjutavad inimeste taust, huvid, meeleolu, tõekspidamised jne.

Mis on peamine erinevus informatsioonil ja teadmusel? (Sveiby)

Figure 1: Information and Knowledge

Information	Knowledge
Static	Dynamic
Independent of the individual	Dependent on individuals
Explicit	Tacit
Digital	Analogue
Easy to Duplicate	Must be re-created
Easy to broadcast	Face-to-face mainly
No intrinsic meaning	Meaning has to be personally assigned

Teadmus on see, mida me teame. Informatsioon annab meile võimaluse teha nö sisestus teadmuse tekkeks. Informatsiooni on vaja, et teadmus tekiks. Kuigi see teadmus ei ole kõigil ühesugune. Ilma informatsioonita me ei eksisteeriks.


Millal saab informatsioon teadmuseks?
Hetkel, mil inimene seda interpreteerib.


Sõna, sümbol ega ms ei oma enne tähendust, kui sellele on tähendus antud, seda on inimese poolt interpreteeritud.
Hugh Mackay (1998) on öelnud: 
Oluline pole mitte see tähendus, mille me oma teatesse paneme, vaid see tähendus, mille auditoorium meie sõnumisse paneb.


Kas me üldse saame juhtida teadmust?


Raske on isegi oma teadmust katalogiseerida, kuidas saaks siis miljonite inimeste teadmust juhtida? Kui teadmus on kirja pandud või muul moel fikseeritud, siis on ta jälle informatsioon, mida saavad inimesed interpreteerida uueks teadmuseks.
Probleem on sõnaga "teadmus".
Viimases uurimuses, mida tegid Pfeffen ja Sutton (2000), selgub,et probleem on juba selles, et teadmus on nagu "asi" (käegakatsutav ja selge), aga tegelikult on ta hoopis varjatud ja enda kogemusele põhinev ning mittemateriaalne.
Teavet võib kinni püüda ja säilitada, aga sellele tähenduse andmist inimese poolt ei saa.
Arvatakse, et sõnaraamatud on tähenduse repositooriumid. Tegelikult on nad aga sõnade ajaloolise kasutuse  näitajad. Nad ei suuda kunagi anda tähendusi sõnadele (seda saab teha inimene läbi oma kogemuse ja tunnetuse).
Info ei sisalda sisemist tähendust. Edukas on infovahetus nendega, keda me tunneme ja kes suudavad seetõttu tähendust omistada sõnadele sarnaselt sellele, mida me püüame oma sõnumitesse panna.


Nt: Mis vahe on harjutamisel ja õppimisel?


Inimesed omistavad õppimisele positiivsema varjundi kui harjutamisele. Samas kasutatakse neid siiski päris palju nagu sünonüüme.


Mõiste teadusjuhtimine


See on ebaõnnestunud mõiste, sest seda, mida inimesed teavad, on väga raske juhtida ja hallata. Teadmusjuhtimine oleks nagu tarbekaup, mida saab edastada, tarnida jne, aga tegelikult see seda ju pole. Teadmisi jagada saab, aga teadmisi juhtida?
Teadmus (see, mida me teame) on automaatne, see pole selge, kuidas see täpselt toimub, kuidas infole tähenduse omistamine täpselt käib. 
See on inimeseks olemise üks osa, et me suudame infole anda tähenduse enda jaoks ja püüame seda teha ka teiste jaoks. Samas tähenduse  võime me püüda anda oma sõnumile, aga kuulaja-lugeja interpreteerib seda ikkagi endale sobivalt.
Teadmusjuhtimine on ohtlik ja teenib tehnoloogia arengu altarit. Informatsioon ei tohi muutuda kõige tähtsamaks, inimese poolt antav tähendus ja saadav teadmus on olulised.
I= 0
Info= 0


Minu arvamus


Ma olen autoriga nõus, et informatsioon ei tohi olla peamine, tähtis on inimese poolt sellele omistatav tähendus ja nii tekkiv teadmus. Oht on tänapäeva pidevalt ümbritsevas infotulvas kaotada pe ehk siis enam mitte suuta infot hallata, seda interpreteerida ja teadmusena talletada. Keskendumisvõime muutub kehvemaks ja kuigi tehnoloogia toob meieni tohutu hulga informatsiooni, ei suuda me seda enam töödelda ja seda nö enda omaks teha. 
Teadmusjuhtimine on autori arvates halb mõiste, sest seda, mida inimesed teavad on äärmiselt raske kontrollida ja juhtida. Ma olen sellega osaliselt nõus: seda, mida inimesed teavad, me juhtida ei saa. Küll aga saame me juhtida  infovahetuse protsessi, millele saavad teised (nt õpilased) oma teadmust luua.


See, et ühe ja sama infoühiku kohta tekib igal inimesel oma teadmus, on minu arvates tore: maailm oleks ilmselt oluliselt igavam paik, kui me kõik infot ühtviisi tõlgendaksime.

Teadmusjuhtimine

Muudan oma blogi suunda. HT uuringute blogi jätkub nüüd Teadmusjuhtimise kodutööde keskkonnana.

Õpidisaini analüüs pedagoogiliste komponentide alusel

Programmi aadress ja tutvustus.

http://www.erm.ee/files/t66vihik/html/T66vihik.html

Eesti Rahva Muuseumi veebipõhine töövihik

Millal kasutamiseks?

Saab kasutada nii tavatunnis kui ka arvutiklassis läbiviidavaks ainetunniks.

Mõeldud algklassiõpilastele.

Kuidas töötamiseks?

Saab kasutada individuaalseks ja paaristööks. Kuna tööjuhendid on selged, siis saab rakendada iseseisvaks tööks.

Õpikeskkonna pedagoogilised elemendid

Tekstid lugemiseks, pildid, valikvastustega ülesanded, ühendamine, kokkusobitamine.

Kognitiivsed tööriistad õpikeskkonnas

Vastuste valik ja võimalus uuesti valida . Saab näha õigeid vastuseid ja selgitusi nende kohta.

Metakognitiivsed tööriistad õpikeskkonnas

Puuduvad.

Motivatsiooni tõstvad elemendid õpikeskkonnas

Võimalus uuesti proovida ja parandada vastuseid. Kiitus õige vastuse puhul.

Toetuse elemendid

Jutustaja tekst lugemiseks ja teemasse minemiseks, vastused koos selgitustega enesekontrolliks.

Milliseid õpimustreid saab õpikeskkonnas läbi viia?

Tutvud teemaga, täidad selle kohta ülesanded, kontrollid tehtu üle, saad teha parandusi, loed selgitusi vastuste kohta.

Seosta õpikeskkonna pedagoogilised elemendid õppimisteooriate printsiipidega

Biheivioristlik õpikäsitlus- õppematerjalid, jutustaja tekst, ülesanded

Kognitivistlik õpikäsitlus- õpitud teadmiste rakendamine ülesannetes, saab end kontrollida

Plussid-miinused ja muud kommentaarid (tähelepanekud keskkonna hindamisel)

+ huvitav ülesehitus ja palju pildimaterjali

+ enesekontrollivõimalus

+ lihtne navigeerida
+ erinevad ülesanded

-           selgitavad tekstid ei anna alati piisavalt informatsiooni ülesannete täitmiseks

-           vastuseid saab vaadata ka enne ülesande lahendamist

9.nädal 6-mütsi metoodika

Tutvusin materjalidega toetussüsteemide kohta haridustehnoloogilistes õpidisainides ja ka evalveerimise kohta. suur osa loetust oli juba varem tuttav, aga asjade meeldetuletamine ja süsteemsem läbitöötamine oli kasulik.
Ka 6-mütsi meetodiga olen varem kokku puutunud nii koolitustel kui ka aktiivõppe loengus, kus pidime teemal aktiivõpe mütside abil oma arvamusi avaldama ja põhjendama.
Mulle tundubki, et see meetod on hästi rakendatav just sellise arutelu korral, kus inimesed lahendavad mingeid probleemülesandeid või püüavad mingeid uusi projekte või materjale luua. E-õppes saaks seda rakendada rühmatöös, kus on vaja arutleda uue teema üle, millest täpne teadmine veel puudub, ühise probleemi lahendamisel, kus ühest lahendust pole ja parim tuleb välja mõelda.

8.nädal M-õpe

Tutvusin materjalidega m-õppe kohta ja leidsin taas kinnitust sellele, et tehnoloogiat saab väga edukalt kasutada ära õppimisprotsessi põnevamaks ja teatud teemade puhul ka tõhusamaks muutmiseks. Ise pea väga heaks õuesõpet, sest vahetu kogemuse kaudu õiges keskkonnas õpitu, eriti kui see toimub läbi praktilise tegevuse, on tõhusam tavapärasest õppimisest. Samas on see siiski üks alternatiiv, mitte ainus võimalus. Erinevaid meetodeid ja vahendeid tuleb omavahel ikkagi kombineerida ja uusi vahendeid ning m-õpet saab kasutada ikkagi teatud teemade õpetamiseks.
Mulle meeldivad GPS-mängud ja ka mobiiltelefonide rakendamine õppetöö jaoks. Samas arvutit ma loodusesse ei tassiks. Kombineerides omavahel looduses liikumist koos abivahenditega ja arvuti abil teostatavat infootsimist või kogutu talletamist, annab ilmselt väga hea tulemuse.

Valisin mängu Geopeitus. Kuna see sobib hästi ka väiksematele õpilastele, kellega minul just oma igapäevatöös tegeleda tuleb.
Mängukäik on arusaadav ja tahan seda kindlasti oma õpilastega mingil hetkel proovida. Tekkis küll küsimus, kust saada vajalik hulk seadeid mänguks.
Kuna kodunne ülesanne jääb mulle pisut ebaselgeks, siis ma pole päris kindel, kas uurimusküsimuste sõnastamine on see, mida oodatakse, aga annan oma parima.

Uurimusküsimused:

• Kui  jõukohane on mäng 1.kooliastme õpilastele? Mis valmistab raskusi, mis tekitab positiivseid emotsioone? Mida õpitakse mängu käigus?
• Milliseid oskusi ja tegevusi nõuab mängu ettevalmistamine ja läbiviimine õpetajalt? Milline on mängu kasutegur?

Empiiriliselt andmete kogumiseks kasutaksin vaatlust ja intervjuud. Vaatluse kaudu saab andmeid koguda lapsi puudutava küsimuse kohta ja intervjuu kaudu õpetajate arvamuste kohta. Rühmaintervjuud peaksid olema ka õpilastega, sest vaatlusel võib midagi märkamata jääda. Lisaks püstitatud küsimustele saab esitada intervjuu puhul täpsustavaid küsimusi. Ka oleks hea salvestada mängu käik videona, et selle abil infot saada ja talletada.

7.nädal Enesejuhitud õppimine

Selle nädala materjalid olid huvitavad ja ka lähedased, sest magistratuuri õppima asumine sai just ajendatud enda jaoks paika pandud vajadusest ning tõukejõuks oli sisemine motivatsioon.
Enesejuhitus õppimine seostub õppuriga, kes suudab ise oma vajadused ja huvid paika panna ja sellele vastavalt otsib võimalusi enese arendamiseks ja oma teadmiste-oskuste baasi suurendamiseks. Vahel sunnib õppima väline vajadus (näiteks täiendkoolituse vajadus töökohal), aga enamasti on motivaatoriks just sisemine vajadus. Ja sisemiselt motiveeritud õppija on püsivam ja ilmselt ka oma tegevustes järjekindlam. Ta peab oskama planeerida oma eesmärke ja tegevusi nii, et tulemused oleksid võimalikud head. Vajalik on õppimine läbi praktiliste tegevuste: siis on omandamine kergem. Ja üks peamisi märksõnu on pidev protsessi kontroll ja analüüs, et vajadusel saaks kohe tegevusi korrigeerida. Refleksioon ja hindamine kuuluvad samuti kindlalt enesejuhitud õppimise juurde. Ja tõhusam on õppimine siis, kui seda tehakse sotsiaalses kontekstis: koos teiste õppijatega, kes annavad tagasisidet ja aitavad analüüsida ja mõista protsessis omandatavat.

Alati ei õnnestu enesejuhitud õppimine, sest õppija ei oska enda jaoks adekvaatselt määratleda oma vajadusi, eesmärke ega oma vajalikku motivatsiooni või pärsib tema enesehinnang või valitud meetodid protsessi edukust.

Koolielu kasutaja olen ma juba mõnda aega. Olen osalenud ka Koolielus pakutud e-kursusel fototöötlusest. Ja hetkel valmistame me ette helifailidega seotud e-kursust.
E-kursused on üks väga hea võimalus enesejuhitud õppija jaoks. Kui õppija leiab, et tal seda koolitust vaja on, siis seal on olemas tema jaoks nii teoreetiline baas kui ka praktilised tegevused, mille kaudu õpitakse. Need kursused  lasevad paindlikumalt paika panna oma ajakava, aga samas on seal olemas sotsiaalne faktor, mis aitab saada tagasisidet oma toimingutele ja peegeldada ka kaasõppijatele nende tegevuste nõrku ja tugevaid külgi.
Need kursused saavad kasutada erinevaid keskkondi: näiteks ajaveebe, foorumeid, googledocsi jt koostöövahendeid ning avatud õpikeskkondi (nende valik sõltub kursusest, juhendajatest ja kasutussobivusest).
Lisaks avatud e-kursustele on head ka muud õppimisvõimalused veebis: nt ITunes U loengud või Vikerraadio Ööülikooli loengud või suur hulk erineva valdkondade  artikleid, mida veebis leida võib. Motiveeritud enesejuhitud õppija, kes on oma eesmärgid määratlenud ja teab, mida ta tahab, siis leiab endale väga palju erinevaid võimalusi.

6.nädal Rühmatöö valmimisprotsess

Rühmatöid olen teinud päris palju: arvutipõhiseid rohkem küll ülikoolis, kui algklassiõpilastega oma põhitööl. Algklassiõpilased on teinud rühmatöid teatud teemade kohta videote ja esitluste valmistamiseks.

Valisin MP3 ekoolituse ettevalmistamise rühmatööna.
1) …mitu liiget oli rühmas ja kuidas rühm kokku sai (mida oleks tulnud teha teisiti?)
Rühmas oli 4 liiget. Osalejate arv oli piisav tõhusaks rühmatööks. Grupp sai kokku pandud vastavalt vajadusele.
2) …millised raskused ilmnesid rühmatööd tehes

Raskusi väga palju ei olnud. Kuna eelteadmised olid rühmaliikmetel erinevad, siis probleeme oli mõnel rühmaliikmel, kes pidi enne rühmatöösse aktiivselt lülitumiseks enda arendamisega tööd tegema. Veidi raskendas tööd aja-faktor: inimesed said teemaga tegeleda erineval ajal ja see mõneti segas töö valmimist (pidi ootama, kui kõik oma osa valmis said).

a) seoses tehtava ülesande mõistmisega (mida oleks tulnud teha teisiti?)
Ülesande mõistmine oligi seotud sellega, et eelteadmised olid erinevad. Samas teised rühmaliikmed suunasid ja aitasid vajadusel.

b) seoses rühmaliikmete vahel ülesannete jagamisega (mida oleks tulnud teha teisiti?)

Ülesanded said jagatud vastavalt kogemusele ja oskustele.

3) Loe teiste kursusel osalejate kogemusi ja tee oma blogis üldistus, millised tegurid on olulised, et kujuneks jagatud arusaamine rühmas
4) Milline on õpikeskkonna valiku ja selle funktsionaalsuste roll rühmas jagatud arusaamise kujunemisel?

5.nädal Kodune ülesanne

Valisin õpisituatsiooniks kevademärkide otsimise Eestimaal 1.klassi lastega. Uurimusküsimused on siin veel lihtsad ja õpetaja roll suunamisel on suurem, kui vanemate õpilastega.

Uurimusküsimused: need aitab püstitada õpetaja.
Milliseid kevademärke me hakkame otsima?- valitakse välja lastega koos. Näiteks:
Millal saabuvad kuldnokad Eestimaale?
Millal saabuvad metsvindid Eestimaale?
Millal näed esimest lapsuliblikat?
Millal hakkavad õitsema pajud?
Millal hakkavad õitsema lumikellukesed?
Millal hakkavad õitsema paiselehed?
Millal hakkavad õitsema sinililled?

Võrdleme, millises Eestimaa osas neid märke kõige enne märgatakse.
Hüpotees: kõige varem märgatakse esimesi kevadmärke Lõuna-Eestis ja hiljem Põhja-Eestis. (koos vaadatakse kaarti).

Tegevused:
Pildid seinal otsitavate objektide kohta. Veebist vaadatakse objekte. Linnuhäälte kuulamine.
Looduse vaatlemine. Kevadmärkide otsimine.
Oma vaatlusandmete sisestamine
 http://tere.kevad.edu.ee/?aasta=2011&taust=22&valik=tulemused&fail=tulemused&a=2011
Vaatlusandmete võrdlemine
Eestimaa kaardile märkimine, kus kevadmärke kõigepealt märgati.
Oma klassi vaatlusandmete võrdlemine teistega.
Kokkuvõtete tegemine.

Probleemilahendus:
Vastavalt tehtud vaatlustele ja järeldustele.

Kuigi õpetaja roll on siin päris suur, et kõik tehtud saaks, siiski annab see õpilastele esmased uurimiskogemused ja võimaluse ise uurida- vaadelda. Õpilased saavad teha vaatlusi üksi, aga neist kokkuvõtete ja järelduste tegemine toimub koostöös.

5.nädal Situatiivsel uurimuslikul probleemipõhisel õppimisel põhinevad haridustehnoloogilised õpidisainid.

Probleemide lahendamise kaudu õppimine on igal juhul edukam, kui lihtsalt kuuldud-loetud faktide meeldejätmine, sest:

• probleemülesandele vastuse otsimine on aktiivne protsess
• õppija peab sõnastama probleemi, hüpoteesi ja leidma materjale, mis  võimalike lahendusteni viiksid
• probleemi lahenduseni jõutakse arutledes, koos või üksi tegutsedes (vaatlused, katsed) või muul moel infot töödeldes
• olles ise probleemi lahendanud ja nii järeldusteni jõudnud, kinnistub õpilasel teadmine paremini
• probleemõppes saab õpilane pidevalt tagasisidet (õpetajalt, rühmakaaslastelt, interaktiivselt vahendilt), mitte ainult hindeid omandatud teadmistele

Algklassilaste puhul peab uurimusõpe olema kindlasti suunatud. Ja õpetaja poolt hästi läbimõeldud. arvan, et uurimusõppega võiks alustada kindlasti juba 1.klassis.

Kas teha uurimusõpet üksi või rühmaga, sõltub nii lahendust vajavast probleemist, õpialaste vanusest kui ka situatsioonist. Isiklikult arvan, et väiksemate laste puhul tuleb esialgu rohkem uurida üksi ja siis koos arutleda ja järeldusi teha. Rühmatöökogemused ja -oskused tulevad tasapisi. Suuremad õppurid saavad efektiivsemalt uurimusõppega tegeleda koos.

Probleemõppes antakse algul ette laiem probleem, mille puhul leitakse siis kitsamad uurimisvaldkonnad, -fokusseeritud küsimused (ankrud), mida siis uurima ja millele vastuseid otsima hakatakse.

Simulatsioonimängud on väga head aktiivõppe vahendid. Nende tegemine ja läbiviimine on ajamahukam, aga selle kasutegur on suur. Läbi reaalsete olukordade läbimängimise tekib õpilasel parem pilt õpitavast. Kui aga simulatsioonimängule ei järgne debriifingut, siis jääb kasu väikseks. Viimane faas (arutelu, mida õppisime, teada saime) on väga oluline, et tekiksid tõesed teadmised.

Mõistekaardid, mälukaardid ja järelduskaardid

Selle teema puhul oli mulle siiani tuttav vaid mõistekaardi mõiste. Mõistekaarte olen ise teinud ja ka õppetöös õpilastel teha lasknud. Mulle tuttavad on mõistekaardi loomise tarkvaradest: VUE, X-Mind, Mindmeister. Kõige tuttavam on neist VUE.
Mõistekaart sisaldab ühendatud mõisteid ja nendevahelisi seoseid. Seda saab kasutada nii õppemeetodina kui ka teadmiste kontrollimeetodina ja igas vanuses õppurite puhul. Nooremas kooliastmes on sõnade, terminite asemel pildid. Mõistekaart hõlbustab mõistete omandamist, seoste loomist. muudab teoreetilise materjali arusaadavamaks ja piltlikumaks. On hästi rakendatav oluliste terminite ja mõistete õppimiseks.
Minu eelmise semestri õpikeskkonna mõistekaart.

Lisan siia Ingridi poolt tehtud mõistekaardi mõistekaardi kohta. 

Mõistekaardil puudub võrreldes meelekaardi ehk mälukaardiga kindel struktuur. Mälukaardil on kindel struktuur:  keskel on teema, mis hakkab hargnema alateemadeks jne. Mõistekaardil on väikseimaks ühikuks lause. Lauseid võib moodustada mõistekaardi abil erinevaid, aga need peavad olema mõtestatud. Mõiste määratlus on mõistekaardimeetodi puhul suhteliselt vaba.

Järelduskaart on hea visualiseerimisvahend õpitust järelduste tegemiseks. Selle abil saavad õpilased teha järeldusi oma otsustuste ja nende tagajärgede kohta. Eriti hea on seda kasutada probleemsete situatsioonide puhul. Õpilased saavad teha nii positiivseid kui ka negatiivseid otsuseidid ja näevad järelduskaardi abil, millised on nende tagajärjed. See aitab teha õigeid järeldusi.

http://www.christthekingprm.cardiff.sch.uk/images/pagemaster/MultiFlowMap.jpg

Mälukaart  on ülesehitatud hierarhiliselt kindla struktuuriga.

http://thebrandingblog.com/wp-content/uploads/2007/02/happiness-mind-map.jpg

http://www.gilwilson.com/blog/uploaded_images/fruit-mind-map-762739.jpg