Kodune ülesanne 1

Ülesanne 1:

Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjektid ja analüüsi esitatud käsitlusi. Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:

1. Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus

Mõiste võeti kasutusele Karl Wiigi poolt 1980-ndate teisel poolel.

Mõistele lähenetakse erinevalt ja definitsioone on palju.

Mulle sobib tänapäeva silmas pidades kõige enam Nonaka ja Takeuchi (1995) definistsioon. So teadmistepõhise organisatsiooni võime kohanduda muutuvale keskkonnale luues  uut teadmust, seda organisatsiooni liikmetega efektiivselt jagades ning rakendades seda organisatsiooni edukaks toimimiseks. Ehk siis teadmusjuhtimine kui strateegia, et olla innovatiivne ja keskkonnamuutustele kiirelt reageerida.

Info- ja teadmusjuhtimine erinevad selle poolest, et teadmusjuhtimise puhul on tekkivad teadmised ja teadmus mitte pelgalt infovahendamine.

Tehnoloogia on tänapäeval eduka teadmusjuhtimisele suureks abiks.

Teadmusjuhtimise puhul on oluline mitte ise pidevalt jalgratast leiutada, vaid informatsiooni kogudes ja talletades (teadmisi kogudes) selle baasi abil (analüüsides, infot töödeldes) edasi areneda ja uusi innovatiivseid lahendusi leida ning seeläbi organisatsiooni arendada.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Hedlund (1994) leiab, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni 

teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, ülekandmise, rakendamise ja kaitsmise protsesse.

Harry Scarborough jt (1999) defineerivad teadmusjuhtimist kui protsessi või praktilist 

tegevust teadmiste loomiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks organisatsiooni 

õppimise ja tegevuse tõhustamiseks.

Roots jt. (2008) käsitlevad teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse 

protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on 

teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises 

on oluline erinevate struktuuriüksuste, indiviidide haaratus nii vertikaalsesses kui 

horisontaalsesse teadmusvahetuse protsessidesse organisatsioonis.

Prusak (2001) märgib, et  teadmusjuhtimine ei ole ärikonsultantide väljamõeldis, vaid  praktiline vajadus vastukaaluks  olulistele sotsiaalsetele ja majanduslikele trendidele, milleks on globaliseerumine, 

arvutitehnoloogia kiire areng ja suundumine teadmistepõhistele organisatsioonide, milles 

informatsiooni ja teadmisi/teadmust käsitletakse kui organisatsiooni olulisemat ressurssi selle 

efektiivsuse ja konkurentsivõime tagamiseks.

1996  ja 1997.aastal olid kõige olulisemateks  publikatsioonideks, mis mõjutasid 

teadmusjuhtimise arengut:

Thomas A. Stewart’i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart 1993, 1995), ja

Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi  (1995) raamat The Knowledge Creating 

Company.

Nonaka ja Takeuchi (1995) defineerivad teadmistepõhist organisatsiooni tema võime kaudu 

kohanduda muutuvale keskkonnale luues  uut teadmust, seda organisatsiooni liikmetega 

efektiivselt jagades ning rakendades seda organisatsiooni edukaks toimimiseks. Seega võib 

teadmusjuhtimist vaadelda kui  strateegiat, mis võimaldab luua tingimused teadmuse 

tõhusaks loomiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis. Nonaka (1991) leiab, et 

teadmistepõhise firma peamine eesmärk on pidev innovatsioon ning teadmusjuhtimine 

võimaldab organisatsioonil püsida ja vastata kiirelt muutuva keskkonna väljakutsetele.

Teadmusjuhtimise arenguetapid ja sellele iseloomulikud tunnused

Eristatakse kolme selgelt eristunud teadmusjuhtimise arenguetappi. Igal etapil on erinevad 

rõhuasetused.

 I arenguetapp oli seotud eelkõige infotehnoloogiaga. Sellel perioodil tunnetasid 

suured rahvusvahelised konsultatsioonifirmad informatsiooni ja teadmiste olulisust 

organisatsioonide edukaks toimetulekuks. 

Arvati, et kui erinevad üksused jagaksid teadmisi oleks võimalik hoiduda nn „jalgratta 

leiutamisest“, tulla edukalt toime konkurentidega ja saada rohkem kasumit. Leiti, et 

intranetti saab edukalt kasutada organisatsioonisiseste teadmiste jagamiseks ja 

peamiseks eesmärgiks oli tehnoloogia kasutamine teadmiste jagamise 

soodustamiseks. Peamisteks märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja 

„kogetud õppetunnid“ (lessons learned).

 II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. 

Sellel arenguetapil kerkisid esile oluliste märksõnadena „õppiv organisatsioon“ ja 

„vaiketeadmised“. Peamiseks eesmärgiks oli lahendada probleem, kuidas muuta 

firmad õppivateks organisatsioonideks ning soodustada vastavaid pürgimusi, 

arendada reflekteerivaid arutelusid ja keerukuse mõistmist. Oluliseks märksõnaks kujunesid ka „praktikakogukonnad“ (communities of practice). Praktikakogukonnad 

on Jean Lave ja Etienne Wengeri (1991) poolt defineeritud kui inimeste grupid, 

kes jagavad sarnaseid huve, oskusi ja/või elukutset.

 III arenguetapil tunnetati otsisüsteemide loomise olulisust, mis olid seotud 

infodisaini ja struktuuriga ning taksonoomiate arengu ja rakendamisega. 

Põhiküsimuseks oli see, kuidas kirjeldada ja organiseerida sisu nii, et infokasutaja 

teaks selle olemasolust ja saaks sellele kiiresti ning kergesti kätte ning seda 

tulemuslikult kasutada. Selle perioodi märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja 

taksonoomiad.

Teadmusjuhtimise teoreetikud leiavad, et on võimalik rääkida ka teadmusjuhtimise  IV 

arenguetapist. Sellel etapil on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise 

informatsiooni ja teadmiste olulisust. 

Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel.

Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimine on seotud mitmete valdkondadega:

 Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli

 Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises

 Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas

Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise  infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga, jne.

Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimine keskendub informatsiooni tõhusale haldamisele ja  juhtimisele. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja  –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks (Raamatukogusõnastik.  http://www.nlib.ee/standardimine-2/index.php?id=11483).

Infojuhtimise olulisteks koostisosadeks peetakse infovajaduse väljaselgitamist, info hankimist erinevatest allikatest, info organiseerimist ja säilitamist kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks, infotoodete ja  –teenuste  arendamist, mis toetavad otsuste vastuvõtmist, keskkonnaseiret, informatsiooni edastamist infovajajaile ja informatsioonieesmärgipärast kasutamist. Info hankimise, säilitamise, edastamise ja kasutamise  kaardistamiseks ja analüüsimiseks viiakse organisatsioonides läbi infoaudit. Infoaudit selgitab välja, kas 

organisatsiooni  missiooni ja  eesmärkide täitmiseks vajalik infotegevuse korraldus ja auditi 

käigus saadud andmed on vastavuses (Orna, 2004).

Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised/teadmus.  Kui informatsiooni on 

võimalik salvestada erinevatel andmekandjatel, siis teadmus on lahutamatult seotud 

inimestega ja see võimaldab inimestel efektiivselt tegutseda, mis on vajalik organisatsioonide 

edukaks toimimiseks.  Seega võimaldab teadmusjuhtimise strateegia vajalikel teadmistel 

jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavatele inimestele.

Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemaid mõisteid tihti koos - info- ja teadmusjuhtimine - sest nii infojuhtimine kui teadmusjuhtimine on tihedalt läbipõimunud ja mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste tekkimist näitab hästi teadmiste püramiid. Selles on osadeks

andmed (Data), informatsioon (Information), teadmised (Knowledge) ja teadmus/tarkus (Wisdom)

Samas ei pea paljud seda püramiidi heaks, sest jääb mulje, et erinevad osad on teadmuse tekke juures erineva kaaluga. Tegelikult on kõik tasandid väga olulised.

Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Informatsiooni hankimine sisaldab informatsiooni otsimist kõigist kättesaadavatest infoallikatest ja -kanalitest.

Infootsing on see osa informatsiooni hankimisest, mille puhul kasutatakse abivahendina arvutit. Võib öelda, et infootsing moodustab ühe osa informatsiooni hankimisest. Selline otsing on seotud andmebaasidega ja sinna sisestatud teabega (nt viited, faktid, tekstid, pildid, helikujundid) ja seda teavet otsitakse kasutamise eesmärgil.

Wilson defineerib infokäitumist järgnevalt: "infoallikate ja -kanalitega seotud käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui passiivset informatsiooni otsimist ja kasutamist. Seega sisaldab see nii vahetut suhtlust kui passiivset informatsiooni vastuvõttu, nt reklaami jälgimist telekanalist, ilma igasuguse kavatsuseta sellele informatsioonile vastavalt tegutseda" (Case, 2002).

Informatsiooni hankimine ja kasutamine on seotud kõigi eluvaldkondadega ning on inimese käitumise tavapärane osa. Info hankimine võib olla igapäevane tegevus nagu:

• ajalehe lugemine,
• raadio kuulamine,
• televiisori vaatamine,
• aastaarvude otsimine teatmeteosest,
• googeldamine
• nõu küsimine kolleegidelt ja sõpradelt võtmaks vastu otsuseid või lahendamaks probleeme.

Informatsiooni hankimine ja otsing on olnud alati olulise tähtsusega, kuid kaasaegses ühiskonnas, mida tavatsetakse nimetada infoühiskonnaks, teabeühiskonnaks või teadmistepõhiseks ühiskonnaks, on see lausa vältimatu. Kaasaegse ühiskonna liikmed peavad olema võimelised infot hankima ja relevantset informatsiooni tõhusalt kasutama, et tulla toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises infokeskkonnas.

Informatsiooni hulga tohutut kasvu on põhjustanud oluliselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kiire areng: paljud muutused on seotud arvutite võimaluste suurenemisega säilitada tohutuid andmehulki, töödelda neid kiirelt ja teha need kasutajatele telekommunikatsioonivõrkude vahendusel kättesaadavaks.

Varastes infootsisüsteemides oli infootsing väga keerukas ja aeganõudev protsess, mis vajas spetsiaalsete infootsikeelte tundmist ja põhjalikke teadmisi otsingutehnikast.

Graafilised kasutajaliidesed, klient-server tehnoloogia, Interneti ja veebi kiire areng1990ndatel aastatel on põhjalikult muutnud informatsiooni loomise, säilitamise ja otsingu protsessi. Juba ammu pole otsingu objektiks ainult tekst, vaid samuti pildid, graafika, heli- ja videoobjektid. Informatsioon võib olla struktureeritud otsinguks või lehitsemiseks. Digitaalse informatsiooni otsinguga tegelevad inimesed pidevalt oma igapäevaelus (Rowley, 1996).  Informatsiooni hankimise, otsingu ja kasutamise alased uuringud on infoteaduse peamisi uurimisvaldkondi. Tampere Ülikooli infoteaduste osakonna professorid Kalervo Järvelin jaPertti Vakkari (1993) on nimetanud kogu infoteadust teadmiste hankimise teaduseks. Kuigi infovajadust, hankimist, otsingut ja kasutamist analüüsivad teatud määral ka teised teadused (kommunikatsiooniteadused, kasvatusteadused, psühholoogia, jt) tehakse peamised uuringud siiski infoteaduse valdkonnas (Virkus, 2003).

Ülesanne 2:

Lugesin läbi artikli  Miller, F. J. (2002). I = 0 (Information has no intrinsic meaning). Information Research, 8 (1), paper no. 140 [Available at http://informationr.net/ir/8-1/paper140.html

2. Analüüsi eelpoolnimetatud artikleid järgnevatest kriteeriumitest
lähtuvalt:

• Millised on artikli peamised seisukohad?
• Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?
• Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?
• Millised on peamised järeldused, soovitused?
• Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?

Mida sain artiklist teada, kuidas sain aru autori mõtetest?

Inimesed arvavad, et kõik, mida nad ütlevad omavad  tähendust. Tegelikult ei pruugi see, mida öeldakse sama tähendust omada sellele, kellele öeldi. 

Info jagamisele kulutatakse palju raha, aga sageli ei ole aga info kvantiteet ja kvaliteet kooskõlas. 

Tänapäeval on jõutud selleni, et arusaamine ümbritsevast infohulgast on jõudnud kohani, kus võib tulla uus läbimurre või siis on jõutud punktini, kus infoajastu on kahjustamas inimkonna arengut.

Varem suheldi otse ja kohe oli näha, kas väljaöeldu jõudis ka kuulajale nii nagu mõeldud kohale. Tänapäeval on tänu tehnoloogia arengule võimalus edastada oma sõnumeid ka väga kaugel olevatele inimestele, samas puudub kindlus, et teadet interpreteeritakse samamoodi kui mõeldi.

Karl-Erik Sveiby (1997) on öelnud, et informatsioon omab vähest väärtust. Kuigi paljud ettevõtted ja valitsused annavad informatsioonile väga suure väärtuse. Tegelikult pole väärtus mitte salvestatud informatsioon, vaid sellest saadud teadmus.

Informatsioon ise on staatiline ja asetseb arvutiekraanil, raamatus, ajakirjas, televiisoris. Elu ehk tähenduse annab sellele inimene. Identne informatsioon, mida korraga loevadvõi kuulevad mitu inimest üheaegselt,  ei oma neile sama tähendust. Tähendust  mõjutavad inimeste taust, huvid, meeleolu, tõekspidamised jne.

Mis on peamine erinevus informatsioonil ja teadmusel? (Sveiby)

Figure 1: Information and Knowledge

Information	Knowledge
Static	Dynamic
Independent of the individual	Dependent on individuals
Explicit	Tacit
Digital	Analogue
Easy to Duplicate	Must be re-created
Easy to broadcast	Face-to-face mainly
No intrinsic meaning	Meaning has to be personally assigned

Teadmus on see, mida me teame. Informatsioon annab meile võimaluse teha nö sisestus teadmuse tekkeks. Informatsiooni on vaja, et teadmus tekiks. Kuigi see teadmus ei ole kõigil ühesugune. Ilma informatsioonita me ei eksisteeriks.


Millal saab informatsioon teadmuseks?
Hetkel, mil inimene seda interpreteerib.


Sõna, sümbol ega ms ei oma enne tähendust, kui sellele on tähendus antud, seda on inimese poolt interpreteeritud.
Hugh Mackay (1998) on öelnud: 
Oluline pole mitte see tähendus, mille me oma teatesse paneme, vaid see tähendus, mille auditoorium meie sõnumisse paneb.


Kas me üldse saame juhtida teadmust?


Raske on isegi oma teadmust katalogiseerida, kuidas saaks siis miljonite inimeste teadmust juhtida? Kui teadmus on kirja pandud või muul moel fikseeritud, siis on ta jälle informatsioon, mida saavad inimesed interpreteerida uueks teadmuseks.
Probleem on sõnaga "teadmus".
Viimases uurimuses, mida tegid Pfeffen ja Sutton (2000), selgub,et probleem on juba selles, et teadmus on nagu "asi" (käegakatsutav ja selge), aga tegelikult on ta hoopis varjatud ja enda kogemusele põhinev ning mittemateriaalne.
Teavet võib kinni püüda ja säilitada, aga sellele tähenduse andmist inimese poolt ei saa.
Arvatakse, et sõnaraamatud on tähenduse repositooriumid. Tegelikult on nad aga sõnade ajaloolise kasutuse  näitajad. Nad ei suuda kunagi anda tähendusi sõnadele (seda saab teha inimene läbi oma kogemuse ja tunnetuse).
Info ei sisalda sisemist tähendust. Edukas on infovahetus nendega, keda me tunneme ja kes suudavad seetõttu tähendust omistada sõnadele sarnaselt sellele, mida me püüame oma sõnumitesse panna.


Nt: Mis vahe on harjutamisel ja õppimisel?


Inimesed omistavad õppimisele positiivsema varjundi kui harjutamisele. Samas kasutatakse neid siiski päris palju nagu sünonüüme.


Mõiste teadusjuhtimine


See on ebaõnnestunud mõiste, sest seda, mida inimesed teavad, on väga raske juhtida ja hallata. Teadmusjuhtimine oleks nagu tarbekaup, mida saab edastada, tarnida jne, aga tegelikult see seda ju pole. Teadmisi jagada saab, aga teadmisi juhtida?
Teadmus (see, mida me teame) on automaatne, see pole selge, kuidas see täpselt toimub, kuidas infole tähenduse omistamine täpselt käib. 
See on inimeseks olemise üks osa, et me suudame infole anda tähenduse enda jaoks ja püüame seda teha ka teiste jaoks. Samas tähenduse  võime me püüda anda oma sõnumile, aga kuulaja-lugeja interpreteerib seda ikkagi endale sobivalt.
Teadmusjuhtimine on ohtlik ja teenib tehnoloogia arengu altarit. Informatsioon ei tohi muutuda kõige tähtsamaks, inimese poolt antav tähendus ja saadav teadmus on olulised.
I= 0
Info= 0


Minu arvamus


Ma olen autoriga nõus, et informatsioon ei tohi olla peamine, tähtis on inimese poolt sellele omistatav tähendus ja nii tekkiv teadmus. Oht on tänapäeva pidevalt ümbritsevas infotulvas kaotada pe ehk siis enam mitte suuta infot hallata, seda interpreteerida ja teadmusena talletada. Keskendumisvõime muutub kehvemaks ja kuigi tehnoloogia toob meieni tohutu hulga informatsiooni, ei suuda me seda enam töödelda ja seda nö enda omaks teha. 
Teadmusjuhtimine on autori arvates halb mõiste, sest seda, mida inimesed teavad on äärmiselt raske kontrollida ja juhtida. Ma olen sellega osaliselt nõus: seda, mida inimesed teavad, me juhtida ei saa. Küll aga saame me juhtida  infovahetuse protsessi, millele saavad teised (nt õpilased) oma teadmust luua.


See, et ühe ja sama infoühiku kohta tekib igal inimesel oma teadmus, on minu arvates tore: maailm oleks ilmselt oluliselt igavam paik, kui me kõik infot ühtviisi tõlgendaksime.