8.nädal M-õpe

Tutvusin materjalidega m-õppe kohta ja leidsin taas kinnitust sellele, et tehnoloogiat saab väga edukalt kasutada ära õppimisprotsessi põnevamaks ja teatud teemade puhul ka tõhusamaks muutmiseks. Ise pea väga heaks õuesõpet, sest vahetu kogemuse kaudu õiges keskkonnas õpitu, eriti kui see toimub läbi praktilise tegevuse, on tõhusam tavapärasest õppimisest. Samas on see siiski üks alternatiiv, mitte ainus võimalus. Erinevaid meetodeid ja vahendeid tuleb omavahel ikkagi kombineerida ja uusi vahendeid ning m-õpet saab kasutada ikkagi teatud teemade õpetamiseks.
Mulle meeldivad GPS-mängud ja ka mobiiltelefonide rakendamine õppetöö jaoks. Samas arvutit ma loodusesse ei tassiks. Kombineerides omavahel looduses liikumist koos abivahenditega ja arvuti abil teostatavat infootsimist või kogutu talletamist, annab ilmselt väga hea tulemuse.

Valisin mängu Geopeitus. Kuna see sobib hästi ka väiksematele õpilastele, kellega minul just oma igapäevatöös tegeleda tuleb.
Mängukäik on arusaadav ja tahan seda kindlasti oma õpilastega mingil hetkel proovida. Tekkis küll küsimus, kust saada vajalik hulk seadeid mänguks.
Kuna kodunne ülesanne jääb mulle pisut ebaselgeks, siis ma pole päris kindel, kas uurimusküsimuste sõnastamine on see, mida oodatakse, aga annan oma parima.

Uurimusküsimused:

• Kui  jõukohane on mäng 1.kooliastme õpilastele? Mis valmistab raskusi, mis tekitab positiivseid emotsioone? Mida õpitakse mängu käigus?
• Milliseid oskusi ja tegevusi nõuab mängu ettevalmistamine ja läbiviimine õpetajalt? Milline on mängu kasutegur?

Empiiriliselt andmete kogumiseks kasutaksin vaatlust ja intervjuud. Vaatluse kaudu saab andmeid koguda lapsi puudutava küsimuse kohta ja intervjuu kaudu õpetajate arvamuste kohta. Rühmaintervjuud peaksid olema ka õpilastega, sest vaatlusel võib midagi märkamata jääda. Lisaks püstitatud küsimustele saab esitada intervjuu puhul täpsustavaid küsimusi. Ka oleks hea salvestada mängu käik videona, et selle abil infot saada ja talletada.

7.nädal Enesejuhitud õppimine

Selle nädala materjalid olid huvitavad ja ka lähedased, sest magistratuuri õppima asumine sai just ajendatud enda jaoks paika pandud vajadusest ning tõukejõuks oli sisemine motivatsioon.
Enesejuhitus õppimine seostub õppuriga, kes suudab ise oma vajadused ja huvid paika panna ja sellele vastavalt otsib võimalusi enese arendamiseks ja oma teadmiste-oskuste baasi suurendamiseks. Vahel sunnib õppima väline vajadus (näiteks täiendkoolituse vajadus töökohal), aga enamasti on motivaatoriks just sisemine vajadus. Ja sisemiselt motiveeritud õppija on püsivam ja ilmselt ka oma tegevustes järjekindlam. Ta peab oskama planeerida oma eesmärke ja tegevusi nii, et tulemused oleksid võimalikud head. Vajalik on õppimine läbi praktiliste tegevuste: siis on omandamine kergem. Ja üks peamisi märksõnu on pidev protsessi kontroll ja analüüs, et vajadusel saaks kohe tegevusi korrigeerida. Refleksioon ja hindamine kuuluvad samuti kindlalt enesejuhitud õppimise juurde. Ja tõhusam on õppimine siis, kui seda tehakse sotsiaalses kontekstis: koos teiste õppijatega, kes annavad tagasisidet ja aitavad analüüsida ja mõista protsessis omandatavat.

Alati ei õnnestu enesejuhitud õppimine, sest õppija ei oska enda jaoks adekvaatselt määratleda oma vajadusi, eesmärke ega oma vajalikku motivatsiooni või pärsib tema enesehinnang või valitud meetodid protsessi edukust.

Koolielu kasutaja olen ma juba mõnda aega. Olen osalenud ka Koolielus pakutud e-kursusel fototöötlusest. Ja hetkel valmistame me ette helifailidega seotud e-kursust.
E-kursused on üks väga hea võimalus enesejuhitud õppija jaoks. Kui õppija leiab, et tal seda koolitust vaja on, siis seal on olemas tema jaoks nii teoreetiline baas kui ka praktilised tegevused, mille kaudu õpitakse. Need kursused  lasevad paindlikumalt paika panna oma ajakava, aga samas on seal olemas sotsiaalne faktor, mis aitab saada tagasisidet oma toimingutele ja peegeldada ka kaasõppijatele nende tegevuste nõrku ja tugevaid külgi.
Need kursused saavad kasutada erinevaid keskkondi: näiteks ajaveebe, foorumeid, googledocsi jt koostöövahendeid ning avatud õpikeskkondi (nende valik sõltub kursusest, juhendajatest ja kasutussobivusest).
Lisaks avatud e-kursustele on head ka muud õppimisvõimalused veebis: nt ITunes U loengud või Vikerraadio Ööülikooli loengud või suur hulk erineva valdkondade  artikleid, mida veebis leida võib. Motiveeritud enesejuhitud õppija, kes on oma eesmärgid määratlenud ja teab, mida ta tahab, siis leiab endale väga palju erinevaid võimalusi.

6.nädal Rühmatöö valmimisprotsess

Rühmatöid olen teinud päris palju: arvutipõhiseid rohkem küll ülikoolis, kui algklassiõpilastega oma põhitööl. Algklassiõpilased on teinud rühmatöid teatud teemade kohta videote ja esitluste valmistamiseks.

Valisin MP3 ekoolituse ettevalmistamise rühmatööna.
1) …mitu liiget oli rühmas ja kuidas rühm kokku sai (mida oleks tulnud teha teisiti?)
Rühmas oli 4 liiget. Osalejate arv oli piisav tõhusaks rühmatööks. Grupp sai kokku pandud vastavalt vajadusele.
2) …millised raskused ilmnesid rühmatööd tehes

Raskusi väga palju ei olnud. Kuna eelteadmised olid rühmaliikmetel erinevad, siis probleeme oli mõnel rühmaliikmel, kes pidi enne rühmatöösse aktiivselt lülitumiseks enda arendamisega tööd tegema. Veidi raskendas tööd aja-faktor: inimesed said teemaga tegeleda erineval ajal ja see mõneti segas töö valmimist (pidi ootama, kui kõik oma osa valmis said).

a) seoses tehtava ülesande mõistmisega (mida oleks tulnud teha teisiti?)
Ülesande mõistmine oligi seotud sellega, et eelteadmised olid erinevad. Samas teised rühmaliikmed suunasid ja aitasid vajadusel.

b) seoses rühmaliikmete vahel ülesannete jagamisega (mida oleks tulnud teha teisiti?)

Ülesanded said jagatud vastavalt kogemusele ja oskustele.

3) Loe teiste kursusel osalejate kogemusi ja tee oma blogis üldistus, millised tegurid on olulised, et kujuneks jagatud arusaamine rühmas
4) Milline on õpikeskkonna valiku ja selle funktsionaalsuste roll rühmas jagatud arusaamise kujunemisel?

5.nädal Kodune ülesanne

Valisin õpisituatsiooniks kevademärkide otsimise Eestimaal 1.klassi lastega. Uurimusküsimused on siin veel lihtsad ja õpetaja roll suunamisel on suurem, kui vanemate õpilastega.

Uurimusküsimused: need aitab püstitada õpetaja.
Milliseid kevademärke me hakkame otsima?- valitakse välja lastega koos. Näiteks:
Millal saabuvad kuldnokad Eestimaale?
Millal saabuvad metsvindid Eestimaale?
Millal näed esimest lapsuliblikat?
Millal hakkavad õitsema pajud?
Millal hakkavad õitsema lumikellukesed?
Millal hakkavad õitsema paiselehed?
Millal hakkavad õitsema sinililled?

Võrdleme, millises Eestimaa osas neid märke kõige enne märgatakse.
Hüpotees: kõige varem märgatakse esimesi kevadmärke Lõuna-Eestis ja hiljem Põhja-Eestis. (koos vaadatakse kaarti).

Tegevused:
Pildid seinal otsitavate objektide kohta. Veebist vaadatakse objekte. Linnuhäälte kuulamine.
Looduse vaatlemine. Kevadmärkide otsimine.
Oma vaatlusandmete sisestamine
 http://tere.kevad.edu.ee/?aasta=2011&taust=22&valik=tulemused&fail=tulemused&a=2011
Vaatlusandmete võrdlemine
Eestimaa kaardile märkimine, kus kevadmärke kõigepealt märgati.
Oma klassi vaatlusandmete võrdlemine teistega.
Kokkuvõtete tegemine.

Probleemilahendus:
Vastavalt tehtud vaatlustele ja järeldustele.

Kuigi õpetaja roll on siin päris suur, et kõik tehtud saaks, siiski annab see õpilastele esmased uurimiskogemused ja võimaluse ise uurida- vaadelda. Õpilased saavad teha vaatlusi üksi, aga neist kokkuvõtete ja järelduste tegemine toimub koostöös.

5.nädal Situatiivsel uurimuslikul probleemipõhisel õppimisel põhinevad haridustehnoloogilised õpidisainid.

Probleemide lahendamise kaudu õppimine on igal juhul edukam, kui lihtsalt kuuldud-loetud faktide meeldejätmine, sest:

• probleemülesandele vastuse otsimine on aktiivne protsess
• õppija peab sõnastama probleemi, hüpoteesi ja leidma materjale, mis  võimalike lahendusteni viiksid
• probleemi lahenduseni jõutakse arutledes, koos või üksi tegutsedes (vaatlused, katsed) või muul moel infot töödeldes
• olles ise probleemi lahendanud ja nii järeldusteni jõudnud, kinnistub õpilasel teadmine paremini
• probleemõppes saab õpilane pidevalt tagasisidet (õpetajalt, rühmakaaslastelt, interaktiivselt vahendilt), mitte ainult hindeid omandatud teadmistele

Algklassilaste puhul peab uurimusõpe olema kindlasti suunatud. Ja õpetaja poolt hästi läbimõeldud. arvan, et uurimusõppega võiks alustada kindlasti juba 1.klassis.

Kas teha uurimusõpet üksi või rühmaga, sõltub nii lahendust vajavast probleemist, õpialaste vanusest kui ka situatsioonist. Isiklikult arvan, et väiksemate laste puhul tuleb esialgu rohkem uurida üksi ja siis koos arutleda ja järeldusi teha. Rühmatöökogemused ja -oskused tulevad tasapisi. Suuremad õppurid saavad efektiivsemalt uurimusõppega tegeleda koos.

Probleemõppes antakse algul ette laiem probleem, mille puhul leitakse siis kitsamad uurimisvaldkonnad, -fokusseeritud küsimused (ankrud), mida siis uurima ja millele vastuseid otsima hakatakse.

Simulatsioonimängud on väga head aktiivõppe vahendid. Nende tegemine ja läbiviimine on ajamahukam, aga selle kasutegur on suur. Läbi reaalsete olukordade läbimängimise tekib õpilasel parem pilt õpitavast. Kui aga simulatsioonimängule ei järgne debriifingut, siis jääb kasu väikseks. Viimane faas (arutelu, mida õppisime, teada saime) on väga oluline, et tekiksid tõesed teadmised.

Mõistekaardid, mälukaardid ja järelduskaardid

Selle teema puhul oli mulle siiani tuttav vaid mõistekaardi mõiste. Mõistekaarte olen ise teinud ja ka õppetöös õpilastel teha lasknud. Mulle tuttavad on mõistekaardi loomise tarkvaradest: VUE, X-Mind, Mindmeister. Kõige tuttavam on neist VUE.
Mõistekaart sisaldab ühendatud mõisteid ja nendevahelisi seoseid. Seda saab kasutada nii õppemeetodina kui ka teadmiste kontrollimeetodina ja igas vanuses õppurite puhul. Nooremas kooliastmes on sõnade, terminite asemel pildid. Mõistekaart hõlbustab mõistete omandamist, seoste loomist. muudab teoreetilise materjali arusaadavamaks ja piltlikumaks. On hästi rakendatav oluliste terminite ja mõistete õppimiseks.
Minu eelmise semestri õpikeskkonna mõistekaart.

Lisan siia Ingridi poolt tehtud mõistekaardi mõistekaardi kohta. 

Mõistekaardil puudub võrreldes meelekaardi ehk mälukaardiga kindel struktuur. Mälukaardil on kindel struktuur:  keskel on teema, mis hakkab hargnema alateemadeks jne. Mõistekaardil on väikseimaks ühikuks lause. Lauseid võib moodustada mõistekaardi abil erinevaid, aga need peavad olema mõtestatud. Mõiste määratlus on mõistekaardimeetodi puhul suhteliselt vaba.

Järelduskaart on hea visualiseerimisvahend õpitust järelduste tegemiseks. Selle abil saavad õpilased teha järeldusi oma otsustuste ja nende tagajärgede kohta. Eriti hea on seda kasutada probleemsete situatsioonide puhul. Õpilased saavad teha nii positiivseid kui ka negatiivseid otsuseidid ja näevad järelduskaardi abil, millised on nende tagajärjed. See aitab teha õigeid järeldusi.

http://www.christthekingprm.cardiff.sch.uk/images/pagemaster/MultiFlowMap.jpg

Mälukaart  on ülesehitatud hierarhiliselt kindla struktuuriga.

http://thebrandingblog.com/wp-content/uploads/2007/02/happiness-mind-map.jpg

http://www.gilwilson.com/blog/uploaded_images/fruit-mind-map-762739.jpg

4.nädal

Tutvusin erinevate õppematerjalidega. Tegin enda jaoks  neist  mõned märkmed.

Evald Sepa tööga kontseptuaalse sidususe kohta oli päris huvitav. Kuna teema oli seotud loodusõpetusega, siis lugesin materjali läbi ja sain sealt mitmeid häid mõtteid enda jaoks.
Lähtudes meile pakutud teemast, siis sain teada, et kontseptuaalne sidusus on isiku mõistete süsteemi iseloomustav omadus. Uus mõiste leiab koha teiste mõistete seas. Suures osas on see sidusus sarnane, aga samas ka erinevatel inimestel varieeriv, sest meie taustateadmised, millega uusi teadmisi siduda, on erinevad. Saa jaguneb omakorda kolmeks: mõisteline (objekti või nähtuse olemust määravad tunnused; loogiline suurus), kontekstiline (infost arusaamine ja sidususe loomine sõltub selle esitamise kontekstist; peaks olema seotud nii teoreetiline kui ka praktiline pool) ja esitlusviisiline (sõltub, kuidas materjali esitatakse: visuaalselt, verbaalselt. See põhineb kolmel järjestikulisel tegevusel: objekti määratlemine, selle süsteemi paigutamine, erinevate esitlusviiside üleminek) sidusus. Hea on kasutada erinevaid meetodeid, aga nendega ei tohi ka üle pingutada: võib tekkida kognitiivne ülekoormus, eriti nõrgematel õpilastel.

K.Kübara tekstitöötlusemudeliga tutvudes oli minu jaoks põhiline mõte, et verbaalset teksti arusaadavamaks muuta, võiks kasutada lisaks situatsioonimudelit. Ja kindlat lauset töödeldes peab arvestama, et see on seotud ümbritsevate lausete ja kontekstiga. Sidus tekst jääb meelde tervikuna, vastupidisel juhul jäävad meelde vaid teatud eredamad laused. Tekstist arusaamine pole passiivne analüüs vaid konstruktiivne protsess. Suulist teksti on raskem mõista ja töödelda kui kirjalikku. Seda lihtsustab, kui oleme teksti esitaja häälega harjunud ja see on esitatud loogiliselt ja parajas tempos. Tekstist arusaamist raskendab ümbritsev müra.

Mudelite puhul meeldisid mulle väga pakutud näited. Eriti huvitav ja kindlasti ka minu poolt rakendust leidvad on loovusülesanded ja veebipõhised mudelid. Keelemudelid olid ka head: neid soovitan tuttavatele keeleõpetajatele.