5.nädal Situatiivsel uurimuslikul probleemipõhisel õppimisel põhinevad haridustehnoloogilised õpidisainid.

Probleemide lahendamise kaudu õppimine on igal juhul edukam, kui lihtsalt kuuldud-loetud faktide meeldejätmine, sest:

• probleemülesandele vastuse otsimine on aktiivne protsess
• õppija peab sõnastama probleemi, hüpoteesi ja leidma materjale, mis  võimalike lahendusteni viiksid
• probleemi lahenduseni jõutakse arutledes, koos või üksi tegutsedes (vaatlused, katsed) või muul moel infot töödeldes
• olles ise probleemi lahendanud ja nii järeldusteni jõudnud, kinnistub õpilasel teadmine paremini
• probleemõppes saab õpilane pidevalt tagasisidet (õpetajalt, rühmakaaslastelt, interaktiivselt vahendilt), mitte ainult hindeid omandatud teadmistele

Algklassilaste puhul peab uurimusõpe olema kindlasti suunatud. Ja õpetaja poolt hästi läbimõeldud. arvan, et uurimusõppega võiks alustada kindlasti juba 1.klassis.

Kas teha uurimusõpet üksi või rühmaga, sõltub nii lahendust vajavast probleemist, õpialaste vanusest kui ka situatsioonist. Isiklikult arvan, et väiksemate laste puhul tuleb esialgu rohkem uurida üksi ja siis koos arutleda ja järeldusi teha. Rühmatöökogemused ja -oskused tulevad tasapisi. Suuremad õppurid saavad efektiivsemalt uurimusõppega tegeleda koos.

Probleemõppes antakse algul ette laiem probleem, mille puhul leitakse siis kitsamad uurimisvaldkonnad, -fokusseeritud küsimused (ankrud), mida siis uurima ja millele vastuseid otsima hakatakse.

Simulatsioonimängud on väga head aktiivõppe vahendid. Nende tegemine ja läbiviimine on ajamahukam, aga selle kasutegur on suur. Läbi reaalsete olukordade läbimängimise tekib õpilasel parem pilt õpitavast. Kui aga simulatsioonimängule ei järgne debriifingut, siis jääb kasu väikseks. Viimane faas (arutelu, mida õppisime, teada saime) on väga oluline, et tekiksid tõesed teadmised.